Üha sagedamini pöörduvad inimesed bauroc spetsialistide poole küsimustega: „Kas bauroc toodetest on võimalik ehitada passiivmaja“ või „Soovin A-energiaklassi maja“ ja kas tegemist on üldse erinevate mõistetega?
Osaliselt mõlemad mõisted kattuvad, kuna üks kriteeriume – summaarne primaarenergia kulu (küte, veesoojendamine ja elekter) 1 m² köetava pinna kohta aastas ei tohi ületada 120 kWh/m²a nii passiivmajal, kui ka A-energia klassi majal. Eesti metoodika kohaselt, mis arvestab ka primaarenergiat, nimetatakse seda energiatõhususarvuks (ET-arv)
Lisaks ülalmainitule eksisteerib passiivmajade puhul teine kriteerium – energia kulu küttele. Saksamaal on vastav arv kuni 15 kWh/m²a, Soome 20 kuni 30 kWh/m²a.
Siinjuures tuleb arvestada, et Saksamaal kehtiv passiivmaja standard ei näe ette aktiivse energiaga küttesüsteemi, ehk põrandkütte või radiaatorite kasutamist. Peamine kütteenergia allikas on „passiivne energia“, ehk energia mida eraldab ruumides olevad inimesed, olmetehnika ning päikeseenergia akende kaudu. Juhul, kui talvel passiivkütte energiast ei piisa, kompenseeritakse seda ventilatsioonisüsteemi kalorifeeri kaudu (täiendav õhkküte).
A-energiaklassi majadel ülalmainitud piirangud ei ole. Nagu juba mainisime – on kriteeriumiks ET-arv, kus nn. kaalutud summaarne energiakulu on kuni 120 kWh/m²a ning tervisliku mikrokliima tagamine ruumides. Selle kriteeriumi tagamiseks ei pea ilmtingimata kasutama Saksamaal kehtiva passiivmaja standardi kõiki nõudeid. Eestis ei ole, arvestades kohalikke kliima tingimusi, passiivmajale esitatud nõuded seni defineeritud.
Lähemalt seletame mõisteid ja eri lähenemisi energiasäästu saavutamiseks.
Passiivmaja kontseptsioon loodi 1988 aastal Prof. Bo Adamsoni (Lundi Ülikool, Rootsi) ja Dr. Wolfgang Feist´i poolt. Viimane on Saksamaal, Darmstadtis asuva Passivhouse Instituti asutaja ja juht.
Selleks, et passiivmajas saavutada eelpoolmainitud energia kulu küttele kuni 15 kWh/m²a ja primaarenergia kulu kuni 120 kWh/m²a on Passiivhause Instituti poolt välja antud soovituslikud nõuded välipiirete soojajuhtivusele (U≤0,15 W/m²K), akendele (U≤0,80W/m²K) ja õhutihedusele (n50 ≤ 0,6 h-1). Lisaks sellele ei tohi hoone välispiiretes olla külmasildu, sõlmede joonkülmasildade lisakonduktants Ψ ei tohi ületada 0,01W/mK, õhk-õhk soojusvaheti kasutegur ventilatsiooniseadmetel peab olema mitte väiksem kui 75% ning klaaspindade päikeseenergia läbilaske võime mitte väiksem kui 50% (päikesefaktor). Minimaalne õhuvahetus peab olema 0,4 korda tunnis ehk 30 m³ tunnis ühe inimese kohta.
Tihtipeale nimetatakse ülalmainitud nõudeid publikatsioonides ja seminaridel passiivmaja standardiks. Tegelikkuses need nõuded kohustusliku standardina või direktiivina nii Saksamaal kui ka teistes riikides ei kehti. Katse vormistada passiivmaja nõudeid Euroopa Liidu direktiivina ei ole seni leidnud toetust. See on tingitud sellest, et A-energiaklassi, ehk madalenergiahoonete ehitamist võib teostada erinevaid teid pidi s.h. ainult osaliselt kasutades passiivmaja standardi nõudeid. Tuleb arvestada ka riikide erinevaid kliimatingimusi ning erinevaid investeeringute tasuvusaegu.
Osades Euroopa riikide, näiteks Saksamaal ja Austrias on passiivmajade ehitamine küllaltki populaarne, kuna passiivmajadel peamised eelised on:
Madal energiakuu.
Hea õhu kvaliteet ruumides, kus sundventilatsioon koos soojustagastiga on kohustuslik.
Samas aga tuleb arvestada, et passiivmajade projekteerimisel, ehitamisel ja ekspluateerimisel peab arvestama ka teatud probleemidega. Mainime mõningaid neist:
Passiivmaja ehitamisel võib probleeme tekitada ehitustööde kvaliteet. Passiivmajas ei tohi olla külmasildu ning seepärast tuleb kõik ühendused teostada väga täpselt.
Passiivmaja peab olema väga õhutihe, ehk mitte läbipuhutav. Mitmekihilistes seintes on seda saavutada raske. Soojusisolatsiooni paksuseks välisseintes on meie kliima tingimustes kuni 60 cm, mis raskendab akende ja uste raamide kinnitust.
Maja arhitektuurse lahenduse projekteerimisel tuleb arvestada hoone kompaktsusega, orientatsiooniga ilmakaarte suunas, akende paigutusega jne.
Kliendil, kes soovib ehitada endale passiivmaja tuleb arvestada teatud mugavuspiirangutega. Näiteks akende avamine kütteperioodil viib suurenenud energiakulule ja nõuete mittetäitmiseni, ka kamina kasutamine tingib ruumide ülekütmise.
Õhuvahetus ja temperatuuriregulatsioon peab olema täielikult automatiseeritud ning töökindel. Talvel peab süsteem kiiresti automaatselt reguleerima kliimaparameetreid sõltuvalt sellest, kui palju inimesi on ruumis, kas on sisselülitatud olmetehnika ja kui intensiivne on päikeseenergia akende kaudu.
Selle tõttu on osa spetsialiste arvamusel, et passiivmaja sobib pigem pedantsetele Saksamaa või Austria pensionäridele, kes punktuaalselt suudavad jälgida maja ekspluatatsiooninõudeid.
Samas on aga passiivmajale esitatud nõuded kergem realiseerida suuremates hoonetes nagu koolimajad, lasteaiad ning spordihooneid jne.
Kirjandusallikate järgi nimetatakse madalenergia majaks Saksamaal ja teistes riikides maju, mille puhul energiakulu küttele ja jahutusele ei ületa 40 kWh/m²a (Energiesparhaus 40) ja summaarne primaarenergia kulu (küte + soe vesi + elekter) ei ületa 120 kWh/m²a, ehk A- energiaklassi nõue. Kuna Eestis ei ole mõisted „madalenergia maja“ ja „passiivmaja“ seni defineeritud, lähtume oma edasistes selgitustes ülalmainitud mõistetest madalaenergia maja kohta.
Põhimõttelised erinevused madalenergia ja passiivmajade puhul on järgmised:
Passiivmajade puhul on peamine rõhk suunatud välispiirete maksimaalsele soojustamisele. Näiteks, meie kliimatingimustes nõuab puitkarkass välisseinte soojustamine kuni 30-40 cm soojustust. Passiv Haus Instituti andmetel on soovituslik soojustuse paksus Stockholmis ja Helsingis koguni 60 cm mineraalvilla, ning katuslagedes kuni 60-70 cm mineraalvilla.
Madalenergia majadel on peamine rõhk suunatud tehniliste süsteemide maksimaalsele kasutamisele, s.o. soojatagastiga ventilatsioon, soojuspumpade ning päikeseenergiaga vee soojendamine.
See on tingitud sellest, et välispiirete soojustamine annab ainult teatud piirini efekti, kusjuures see efekt on kordades väiksem, kui energia kokkuhoid, mida annaks tehniliste süsteemide kasutamine. Selle tõttu ei näe Saksamaa direktiiv EnEV2009 võrreldes 2002 aasta direktiiviga EnEV2002 praktiliselt ette välispiirete soojajuhtivusteguri U (kWh/m²) muutmist (vt. tabel 1). Samal ajal on võrreldes 2002 aasta direktiiviga EnEV 2002 summaarne energiakulu 2009 a. direktiivis EnEV2009 on peaaegu 2 korda väiksem (120 kWh/m²a asemel 75 kWh/m²a).
Ülalmainitu illustreerimiseks esitame Saksamaa publikatsiooni näitajad. Näiteks, kui tabelis 1 esitatud U arvude vastavalt EnEV 2009 asemel kasutada välisseintel U= 0,20 W/m ²K, katusel U=0,15 W/m ²K, põrandal U=0,25 W/m ²K ning akendel U=1,0 W/m ²K, siis sellest summaarne energia kokkuhoid on 17,5%. Kui aga sellel lisada kaasaegsete tehniliste süsteemide kasutamine, siis energia kokkuhoid on 63,9% ehk peaaegu 3 korda suurem, kui efekt välispiirete soojustamisest.
TABEL
Tabel 1 Soojajuhtivuse U (W/m²K) arvud Saksamaal, Eestis ja Soome